Mõni pealtnäha lihtne lugu või tavaline hetk poeb kuidagi eriliselt naha alla. Suriseb ja kiheleb seal mõnusalt mõnda aegaja valgub siis üle keha laiali. Vahel lihtsalt on nii, et need kõige tavalisemad hetked on kõige erilisemad. Ja et tavalistest hetkedest sünniksid erilised lood, pole vaja muud kui et loo jutustajal oleks süda suul ja vaatajal silmad südames. Ka seda, et nad omavahel kohtuksid. Tegelikult juhtub nii alatasa. Me lihtsalt kipume seda unustama. Aga siis sekkub elu ja tuletab meelde, et kõigel on kõigega seos. Midagi ei juhtu juhuslikult.
See oli möödunud reedel, kui ühes Tartu vanalinna hoovis kõlas etenduse läbimängu järel aplaus. Sel hetkel loksusid kõik tükid mu jaoks omale kohale. Tegelikult sai kõik alguse esmaspäeval, mil tegi oma käigu elu alter ego – saatus, mida armastame nimetada ka juhuseks. Minu jaoks kaks viimast siiski sünonüümid ei ole. Selsamal esmaspäeval sain ühelt Teatri Kodu ja Mänguasjamuuseumi pereliikmelt seoses peagi esietenduva tükiga palve meenutada oma nooruspõlve vanaema(sid). Samal õhtul jõudis minuni mu vanaema surmateade. Jah, see etendus oli “Vanaema õunapuu otsas”. See oli seesama reede, mille päikeselisel ent nukral hommikul saatsime Raadi surnuaial viimsele teekonnale oma vanaema. See oli seesama reede, kui olin õhtul etendusel, mis räägib vanaemast keda enam ei ole, aga kes on ometigi olemas. Ma ei tea, miks minuga sellised asjad juhtuvad, aga olen kindel, et midagi juhuslikku siin ei ole.
Enne kui ma mõne lause etendusest endast räägin, pean oluliseks peatuda veel ühel seigal. Sel nädalal ühes südalinna kohvikus arvutiekraaniga pikemat monoloogi pidades pöörasin mingi sisemise aje sunnil pilgu tänavale. Silmasin teda kohe. Kleidisaba ja juuksed tuules lehvimas, vuras akna alt mööda paljasjalgne plika – ühest eluetapist nii tuttavaks ja omaks saanud kuju. Kuigi olime aeg-ajalt mõne sõnumi vahetanud, ei olnud me nii aastajagu päevi teinetest näinud. Mis sest, et elame ses samas armsas Tartus, mis pealtnäha väike aga näe – seest ometi nii suur. Kirjutasin talle kümmekond minutit hiljem, et nägin teda. Hmm, see on nii veider, vastas plika, ma just mõtlesin läbi linna sõites millegipärast sinule, et kas ja millises kohvikus sa võid rändkontoris olla. See oli seesama plika, kes mind seda etendust vaatama kutsus ja oma vanaemasid meenutada palus. Mitte midagi ei juhtu juhuslikult.
Mõnes mõttes ongi elu kui doomino. Kui käidud klotsi teises otsas on viis, siis asetab elu selle vastu samuti number viie.Kui kolm, siis kolme. Ainult et elus ei mängi me numbrite peale. Numbrite asemel on seal armastus ja vihkamine, headus ja kurjus. Ükskõik, mis käigu sa teed, vastab elu alati samaga. Reeglite järgi võidab see, kellel kõige varem klotsid otsa saavad. Eluga doominot mängides võidavad aga need, kelle mäng viimase klotsini kestab kõige kauem. Erinevalt meist ei saa elul klotsid kunagi otsa.
Nüüd etendusest. Iseenesestmõistetavalt ma isiklikke, värskeid emotsioone välja lülitada ei saanud. Ja miks oleks pidanudki. Asusin läbimängu vaatama avatud silmade ja südamega, just nii nagu tegijad soovitasid. Ja just nii nagu me kõik võiksime vaadata elu meie ümber.
Mu meelest on tegu igati õnnestunud tükiga. Hubane mänguplats, hoolikalt valitud näitlejad ja kihvt kunstnikutöö tekitasid tunde, et kõik on päriselt. Ja kõik oligi. Robert Annus oli päriselt väike poiss ja Viire Valdma oli päriselt just see vanaema õunapuu otsas, nagu üks õunapuuvanaema olema peabki. Tõesõna. Robert Annus on õnnelik inimene, sest temas on alati peidus see pisikene poiss, kes laval ta seest esile pääses. Viire Valdma on samuti õnnelik inimene, sest tema sees on peidus see krutskeid armastav plikatirts, mis võiks aeg-ajalt igas vanaemas välja lüüa. See ei paneks mind üldsegi imestama kui ma teda päriselt mõne Tartu õunapuu otsas kõõlumas näeksin. Kuidagi kosutavalt mõjus etendusse kaasatud muusikute trio, kes lisaks laulude saatmisele hoolitsesid ka taustahelide eest. Suurema naeruturtsatuse meelitas välja koht, mil viiuliga jäljendati tšekiprinteri häält, kusjuures printeriks oli vetsupaberihoidja ja tšekiks loomulikult meetri jagu vetsupaberit. Kaasaja lastele kohandatud libretos olid olemas lumelauad ja “aifõunid”, aga veendusin, et lapsed jäävad ikka lasteks, sõltumata aegadest ja mänguasjadest. Naerukilked kõlasid olukordade peale, mis ikka ja alati lapsi naerma ajavad. Veendusin selleski, et paljudes täiskasvanutes pole väike laps kusagile kadunud. Märkasin enda ümber mitmeid vanemaid, kes nende kõige lihtsamatele lastele suunatud naljadele südamest kaasa itsitasid. Nojah. Tegelikult tabasin ridade vahelt päris mitu päris täiskasvanulikku nalja ka. Päris häid, muide. Aga nali naljaks. Tegelikult on ju sel lool oma nukker alatoon, aga ka nukrates hetkedes võib näha ilu. Nurkus, mis selles etenduses peitus, oli imeilus. Sest selles oli midagi lohutavat ja lootustandvat.
Minu jaoks jäid läbivalt kõlama mõned mõtted. Toon need siinkohal välja. Kui midagi päriselt soovida, siis see lõpuks kajuhtub. Loeb see, mida palja silmaga ei näe. Ja see kõige isiklikum selles reedes ja selles hetkes – niikaua kui me oma vanaemasid ja teisi lähedasi mäletame, on nad alati olemas. Ka siis kui neid meie keskel enam ei ole.
Muide. Midagi kummalist oli ses veidras nädalas veel. Justnimelt selsamal reedel, selle etenduse ajal sadas peaaegu selgest taevast vihma. Kui kõlas aplaus, loksusid kõik tükid paika. Samal hetkel meenusid mulle mu enda kirjutatud read, mis pühendatud kõikidele vanaemadele õunapuude otsas.
mul aeg on minna
sa ära nuta
ma lähen sinna
kus aeg ei rutta
seal hingehaavad
paranevad
valud vaevad
ununevad
kuigi aeg siit
viib mu näo
me vahel niit
mis eal ei kao
nii olen mõtteis
pilvedes
ja tulen tuultes
vihmavees
mu salamärke
silmas pea
nii leiad elus
kõik mis hea
Koju jõudes sirvisin vanu, neid kõvade kaantega päris fotoalbumeid. Vaatasin ja mõtlesin neile, kes on meist kättesaamatus kauguses, ent ometi lähedal, nii lähedal – meie endi kõige väätuslikumas varalaekas – oma südames. Kummaline, kuidas aeg lihvib teravad servad ümaraks kui inimesi tabab kaotus või valu, aga näole ja nahale künnab ta vaod. Aeg oli siin, nentisin fotoalbumi lehti keerates. Aeg oli siin, on kirjas ka meie peegelpildil. Aeg on siin, just nüüdsama ja praegu. Sinu aeg. Kasuta seda targalt ja hinda kõiki neid hetki, mida elu su juurde kannab. Olgu ta käidud doominoklotsil kirjas kaks või kolm, viis, üks või kuus. Püüa päeva.
*foto on pärit Teatri Kodu facebooki-lehelt.
