Rakvere teatri väike maja ja saal on nähtus omaette. Nagu ühe koha peal ligi kaks tundi ilma vaheajata teatrisaalis istumine. Täpsemalt tund ja viiskümmend minutit. See on väljakutse. Neile, kes laval ja neile, kes saalis. Kesmise teatrikülastaja Pavlovi refleks avaldub tavaliselt umbes tunnise istumise järel, kui tekib vastupandamatu soov minna puhvetisse. Tahaks kohvi, kooki ja konjakit. Sest tavaliselt ju saab.
“Ajurünnakus” ei saa. Ja Pavlovist ega tema refleksist polnud märkigi. Sest koguaeg oli põnev ja pingeline. Stiiline teatrikohvik selles väikeses majas ununes sootuks. Ka näitlejaile on kaks tundi lavalolemist väljakutse. Loomulikult pole neil publikule omaseid reflekse. Ent sel moel, ilma hinge tõmbamata pea kaks tundi teksti tulistada on ilmselgelt keeruline. Teksti oli tõesti palju ja ta oli intensiivne ning tihe. Lisaks kõik need kihid ja teravused. Esitada see nii, et kõik publikule kohale jõuaks ja nad ei väsiks ning jääda usutavaks – see ei ole lihtne. Aga see õnnestus. Eraldi tooks esile Grete Jürgensoni rollisoorituse. Mitte seepärast, et ta oli ainus naisosatäitja, vaid seetõttu, kui hästi ta mängis ja mõjus. Kui lavastajaks on Taago (kasutan eesnime, kuna tunneme teineteist), siis on see minu jaoks kvaliteedimärk. Tema valikud on väga omanäolised ning eristuvad selgelt. Rääkimata põhjalikkusest ja iga kihi ja kihistuseni süvenemisest.
Ajurünnak haarab endasse, paneb meid ümbritsevas kohati lausa paranoiliselt kahtlema ja tagantjärele hindama seda, mis on päriselt oluline ja et vähem on rohkem. Huumor oli kohati tumedam kui must, ilma n-tähega (tähendagu ta siis üht või teist – n…e või n……d) sõnu mainimata ja see oli nii paganama hea. Satiiriline, põnev, mõtlemapanev ja haarav.
