Ei juhtu just tihti, et näed või koged midagi, mis kisub su tuhandeks väikeseks tükiks ja paneb sind kokku tagasi. Ent hoopis teisiti kui olid varem. Midagi on sinust kadunud ja miski asemele tulnud. Oled parem versioon iseendast.
Kohvikulavastus “Lilled Algernonile” tegi seda ja veel enamgi. Žanri poolest ulmeklassika, aga sisult läbinisti inimlik lugu puudutas algul õrnalt, puges siis naha alla ja hinge, hakkas seal surisema ja siis plahvatas sees. See oli katarsis. Sõna, mida ei ole võimalik kergekäeliselt kasutada, ent mis selle tüki puhul tuleb üle huulte imelihtsalt.
Ime ja lihtsus ongi need kaks sõna, mis iseloomustavad nähtut kõige paremini. Lavastaja Algis Astmäe geniaalne otsus teha Charliest Jenny. Läbi naise on lugu palju veenvam kui kirjapandu. Ja muidugi näitlejanna. Anne-Mai Tevahi, kelle mäng ei olnudki mäng. Kõik oli päriselt. Kõik. Näha, kuidas üks näitlejanna mitte ainult ei usu iga oma sõna, vaid ta on läbinisti keegi teine. Jenny. Ja omakorda veel kümme erinevat, ent oma põhiomadustelt nii sarnast Jennyt veel. Täiuslik transformatsioon. Korduvalt, katkematult. Kogu IQ-skaala ulatuses. Näha, kuidas rumalast aga soojast Jennyst saab heasüdamlik geenius, kes ühel hetkel mõistab, et ees ootab hääbumine, et üks aeg aja sees saab otsa. Selle mõistmise valu oli kogu saalis lausa füüsiliselt tunda. Ja ometi. Kui valusalt ja ilusalt see hääbumine publiku silme ees avaneb.
Saalis olles juhtus midagi seletamatut veel. Ajast sai jõgi, mis selle 75 minuti jooksul jäätus, muutis voolusuunda ja kiirust. Sekundid olid kui tunnid. Minutid kui aastad. Siis said aastatest minutid ja minutidest sekundid kuni tundus, et tund viisteist kestis kõigest ühe hingetõmbe. Kodutee kilomeetreid mõõtes mõtlesin, kuidas sekundid tiksuvad erineva kiirusega. Nii aeglaselt, kui ei ole ootusi. Ja nii paganama kiiresti, kui mõistad, et sinu aeg hakkab saama otsakorrale.
“Lilled Algernonile” tõestas taaskord kui vähe on vaja, et anda nii palju. Nii palju äratundmisi. Iseendas, ümbritsevas maailmas, selles mis lähedal ja kaugemal. Ja mõelda vaid, kui palju annab üks näitlejanna endast ära, et puudutada teisi sealt, kuhu ükski käsi ei küündi. Puudutada hinge, südant. Ja siis olen mina, üks publikust, kes istub saalis, üks suunurk üleval ja teine all. Üks silm särab rõõmust, teine on kurbusepisarates. Süda sulab ja valutab ühekorraga. Imetleb ja imestab, puruneb ja paraneb ning mõistab, et inimeseks olemine ei seisne intelligentsustasemes, pangakonto suuruses, komakohtades ega milleski mõõdetavas. Loeb see, mida ei saa ühikutes kirjeldada. Inimeseks olemise püha kolmainsus on Südameheadus, Hingesoojus ja Armastus.
See on etendus, mida saab meenutada kümneid aastaid hiljem ja öelda, et mina olin seal. Selles hetkes, mil sündis teatriime. Selline, mida õnnestub kogeda ehk kord kümnendi jooksul. Kui sedagi. Vapustav, raputav meistriteos, kus iga hammasratas on oma õigel kohal.
Minu piiritu tänu kogu südamest, hingest. Armastusega, Lauri.
